SAAL Biennaal 2015:
ANNE TERESA DE KEERSMAEKER, BORIS CHARMATZ, AMANDINE BEYER /Brüssel/ Partita 2
NB! Rahvusooperis Estonia (Estonia pst. 4)

Kui eelmisel aastal oli Anne Teresa De Keersmaeker esmakordselt kutsutud Eestisse Augusti TantsuFestivalile ühe oma esimese tööga „Fase", siis seekord on meil au võõrustada tema üht  viimastest töödest, mis valminud mitme kunstniku koostöös.

De Keersamekeri ja Boris Charmatzi tants ja Bachi muusika mõjuvad üheaegselt rahvusooperi Estonia laval nii suursuguselt kui mänguliselt.

Partita 2 saab alguse huvitavast lähtepunktist: mis juhtub siis, kui kaks koreograafi, kes on harjunud juhtima tantsijate gruppi, saavad nautida vaid iseenda tantsu, mis võib neile ehk isegi rohkem pakkuda kui koreografeerimine? Tegemist on kahe võrdse partneri koosloominguga, olgugi et Anne Teresa De Keersmaeker on tantsulise kahekõne koreograafia autor, ehk tema loodud on kahe keha liikumise geomeetriline ja arhitektuurne struktuur ruumis. „Minu jaoks moodustab Bach struktuuri, kuid tema loomingu piireületav mõõde avaldub kehade liikumises," ütleb Keersmaeker. Üks tema viimase aja printsiipe „mu kõnd on mu tants" aitab Bachi tunnustatud viiulimuusika struktuuril tantsus esile tulla. Sügavamõttelistest klassikalistest lausetest kumab õitsengut: l'Allemande (aeglane saksa tants) meil aitab astuda, la Courante (prantsuse jooksutants) meid jooksutab, la Sarabande (traagiline hispaania tants) meid mustritesse seab ning järeleandmatu Chaconne (Hispaania-Portugali pidulik ringtants) paneb meid üheskoos rõõmsalt ringiratast jooksma!

De Keersmaeker ei olnud varem loonud duetti, milles ta ise meestantsija kõrval esineks, nagu nüüd selles, rohkem kui neljakümnest osast koosnevas suurteoses. Boris Charmatzi ja De Keersmaekeri kahekõne kutsub üles eemalduma De Keersmaekeri põhjalikest konstruktsioonidest ning Charmatzi kummalistest ja poisilikest ning kohati mastaapsetest improvisatsioonihõngulistest mõttelendudest. Üksteist täiendav duett algab kolmanda osapoole ilmumisega, kelleks on viiuldaja Amandine Beyer, kelle füüsilisest kohalolust kumab tänavaviiuldaja virtuoossust. Kunstnik Michel Franēois' loodud jõuline lavakujundus võimendab erinevaid kogemisparadigmasid - kuulamine kas koos vaatamisega või ilma, kas vaikuses või muusikas.

Anne Teresa De Keersmaeker
Anne Teresa De Keersmaekeri esimene koreograafiatöö „Asch" valmis 1980. aastal, kui ta oli lõpetanud Mudra tantsukooli ja New Yorgi Tischi kunstikooli. 1982. aastal esietendus Steve Reichi muusikal põhinev neljaosaline „Fase". 1983. aastal lõi De Keersmaeker oma akadeemia Rosas ning samal ajal valmis ka teos „Rosas danst Rosas". Tema töödes on põhirõhk tantsu ja muusika vahekorral. Ta on kasutanud erinevate ajastute heliloojate muusikat. Sel ajal, kui „Rosas" kuulus Brüsseli ooperiteatri La Monnaie mängukavasse (aastatel 1992-2007), lõi De Keersmaeker koreograafia ka mitmele teisele sealsele ooperile. 1995. aastal lõi ta koostöös La Monnaie'ga tantsukooli P.A.R.T.S. Tema töödes on olulisel kohal ka tantsu ja sõna koostoime. Tema kõige hilisemad tööd on Bachi partita nr 2-l põhinev „Partita 2" (2013), mis on duett tantsija ja koreograafi Boris Charmatziga, Gérard Grisey muusikal põhinev „Vortex Temporum" (2013) ja  Arnold Schönbergi muusikal põhinev pas de deux „Verklärte Nacht" (2014). Rosase ja Mercatorfondsi välja antud kolmeosalises monograafias „A Choreographer's Score" (mai 2012 / juuli 2013 / oktoober 2014) annab De Keersmaeker teatriteoreetikule ja muusikateadlasele Bojana Cvejićile põhjaliku ülevaate oma nelja varasema töö ja ka uuemate tööde, „Drumming", „Rain", „En Atendant" ja „Cesena", valmimisprotsessist.

Vaata lisaks:http://www.rosas.be/

Boris Charmatz
Tantsija ja koreograaf Boris Charmatz on lavale toonud terve seeria meeldejäävaid esitusi alates etendusega „Aatt enen tionon" (1996) ja lõpetades etendusega „Enfant" (2011). Kuigi ta on endiselt tuuridega väga hõivatud, võtab ta siiski regulaarselt osa improviseeritud etendustest (koos Saul Williamsi, Archie Sheppi ja Médéric Collignoniga) ning esineb endiselt.  Boris Charmatz on 2009. aastast olnud Rennes'i koreograafiakeskuse (Rennes and Britanny National Choreographic Centre) direktor ja ta lubab selle muuta uutmoodi tantsumuuseumiks. Muuseumi idee keskmes on Charmatzi koostatud manifest ja muuseumi kogusse on juba saadud projektid „préfiguration" (eelkäsitlus), „expo zéro" (nullekspo), „héliogravures" (heliogravüürid), „rebutoh" (uus-butoh), „service commandé" (tellimustöö), „brouillon" (mustand), „Jérōme Bel en 3 sec. 30 sec. 3 min. 30 min et 3 h." (Jérōme Bel 3 sek, 30 sek, 3 min, 30 min ja 3 h) ning projekte on esitletud Saint Nazaire'is, Singapuris, Utrechtis, Avignonis ja New Yorgis. 2011. aastal oli Boris Charmatz Avignoni teatrifestivali partnerkunstnik ning sealses Paavstide palee õues tuli esitusele tema „enfant" (laps), mis on 26 lapse, 9 tantsija ja 3 masinaga etendus, ning seal pakkus ta välja ka Kunstikooli idee, mis on Tantsumuuseumi ja Avignoni teatrifestivali ühisprojekt. Aastatel 2002 kuni 2004 oli ta Prantsuse Riiklikus Tantsukeskuses residentkunstnik ja sel ajal lõi ta projekti Bocal, mis oli erineva taustaga tudengeid ühendav lühike ränd-tantsukool. Aastatel 2007 ja 2008 oli ta Berliini Kunstiülikoolis külalisprofessor, andes oma panuse uue tantsuõppekava loomisse. Koos Isabelle Launay'ga kirjutasid nad raamatu „Entretenir / ą propos d'une danse contemporaine" (vestlusi kaasaegsest tantsust), mille andis välja Riiklik Tantsukeskus koostöös kirjastusega Les Presses du réel. Tema kõige hilisem raamat „Je suis une école" (ma olen kool) ilmus 2009. aastal kirjastuselt Les prairies ordinaires.
 
Vaata lisaks: www.museedeladanse.org - www.borischarmatz.org 

Amadine Beyer
Amandine Beyeri esimene pill oli plokkflööt. Mõne aasta pärast hakkas ta Aix-en-Provence'is Aurélia Spadaro juures viiulit õppima. Võib-olla just sellest mõjutatuna pöördus ta tagasi varajase muusika juurde ja hakkas Baselis Chiara Banchini juures õppima, kui oli Pariisi Konservatooriumis lõpetanud „kaasaegse" viiuli õpingud. See oli oluline aeg tema väljaõppes, kuna avas talle muusikaetenduse retoorilise maailma ning võimaldas tal kokku puutuda selliste oluliste isikutega, nagu Hopkinson Smith, Christophe Coin, Pedro Memelsdorff (aastatel, mil Beyer mängis keskaegse muusika ansamblis Mala Punica), Jean Tubéry ja Alfredo Bernardini. Kõik need kogemused aitasid kaasa Beyeri kasvamisele muusikuks ja esinejaks ning innustasid teda rändviiuldaja karjääri valima, millega ta on nüüdseks kõikjal maailmas kontserte andnud. Praegu jaguneb tema aeg erinevate ansamblite vahel, mille liige ta on: Les Cornets Noirs, Le Concert Franēais, duo Pierrre Hantaiga ja lõpuks Gli Incognito, kellega ta salvestas Vivaldi „Neli aastaaega". Seda saatis suur edu, ometi jätkab Beyer seejuures ka õpetamist ja muid tegevusi. Ta õpetab Porto Muusikakõrgkoolis, Prantsusmaal Barbastes, Itaalias Mondovis ja Taipeis. 2011. aasta septembris avaldati tema Bachi sonaadid ja partitad, mis andsid baroksele lähenemisele uue elu ning need pälvisid kõikjal kriitikute heakskiidu: ta on saanud klassikalise muusika aastaauhinnad „Diapason d'Or" ja „Choc de Classica" ning Charles Cros' Akadeemia Suure Auhinna... Alates 2010. aasta septembrist asendab Amandine Chiara Banchinit barokkviiuli õpetajana Šveitsi varajase muusika uurimis- ja õpetamiskeskuses Schola Cantorum Basiliensis.

Michel Francois
Michel Franēois ei ole oma tegevust kunagi ühe kindla valdkonnaga piiritlenud, vaid kasutab kõikvõimalikke materjale ja meediume ning ühildab tööstuslikke esemeid looduslikega ja kombineerib fotosid, videot, skulptuuri ja installatsioone. Teda huvitavad „elu märgid", nagu kehakeel, helid, pildid, igapäevased tavad ja harjumused. Ta kasutab ka ruumi, muutes selle vaadeldavaks objektiks. Ruumiteisendused on tema töö keskmes, milles mängivad olulist rolli töö ja ruumi ning piltide ja arhitektuuri vaheline suhe. Partita 2 jaoks lõi Michel François oma kolmanda lavakujunduse Rosase raames pärast etendusi The Song (2009) ja En Atendant (2010). 

Vaata lisaks: www.xavierhufkens.com

Anne-Catherine Kunz
Anne-Catherine Kunz (sündinud Šveitsis 1969. aastal) õppis Genfi ülikoolis Prantsuse kirjandust ja kunstiajalugu. 2000. aastal omandas ta Zürichi kunstikoolis filmi- ja videoeriala diplomi. 1996. kuni 2000. aastani osales ta mitmes multimeediaprojektis, sh lühi- ja dokumentaalfilmide tootmises. 2000. aastal kutsus koreograaf Anne Teresa De Keersmaeker ta Rosase projektide kostüümide eest vastutama. Seeläbi oli Kunz seotud projektidega „Dries Van Noten for Rain" (2001), „Raga for the Rainy Season / A Love Supreme" (2005) ja filmiga „Counterphrases". Ta oli Tim van Steenbergeni kostüümiassistent etenduste „D'un Soir un Jour" (2006) ja Steve Reichi „Evening" (2007) juures. 2001. aastal disainis ta kostüümid etendusele „Small Hands (out of the lie of no)". 2007. aastal lõi ta kostüümid etendusele „Nine Finger" (Fumiyo Ikeda, Alain Platel ja Benjamin Verdonck). Viimastel aastatel on ta loonud kostüümid Rosase projektidele „Zeitung" (2008), „The Song" (2009), „En Atendant" (2010), „Cesena" (2011) ja „Vortex Temporum" (2013).

Koreograafia: Anne Teresa De Keersmaeker
Tants: Boris Charmatz, Anne Teresa De Keersmaeker
Muusika: Partita Nr 2, Johann Sebastian Bach
Viiul: Amandine Beyer
Loomisel osalesid: Amandine Beyer, George Alexander van Dam
Lavakujundus: Michel François
Kostüümid: Anne-Catherine Kunz
Kunstiline assistent ja proovide juht: Femke Gyselinck
Kunstiline koordinaator ja planeerija: Anne Van Aerschot
Tehniline juhtimine: Joris Erven
Heli: Alban Moraud, Alexandre Fostier, Nicolas Vanstalle
Tehnikud: Philippe Fortaine, Wannes De Rydt, Michael Smets, Bert Veris
Produktsioon: Rosas
Kaasa aitasid: Musée de la danse - Centre chorégraphique national de Rennes et de Bretagne
Koostöö: La Monnaie / De Munt, Kunstenfestivaldesarts (Brüssel), Festival d'Avignon, Les Théātres de la Ville de Luxembourg, ImPulsTanz (Viin), La Bātie - Festival de Genève (Genfi festival), Berliner Festspiele/Foreign Affairs (Berliin), Théātre de la Ville avec le Festival d'Automne à Paris, Fundaēćo Calouste Gulbenkian (Lissabon), Künstlerhaus Mousonturm (Frankfurt)

Esietendus: 03.05.2013 Kunstenfestivaldesarts, Brüssel

Keel ei ole takistuseks.

Piletid:

-eelmüügis hinnaga 11/14/20 EUR vastavalt istekohale kuni 10.08 ja alates 11.08 täishinnaga 14/18/25 EUR vastavalt istekohale
-müügil Piletilevis, Piletimaailmas ja Rahvusooper Estonia kassas (avatud iga päev 11:00-19:00 v.a 21.06-26.07)

-soodustused õpilastele, üliõpilastele ja pensionäridele -50% pileti hinnast
-gruppidele on iga 21 pilet tasuta kui vormistada tellimus Estonia kassas (683 1210) või estonia@opera.ee
-korraga kehtib ainult üks soodustus!

-hilinejad üritustele sisse ei pääse!
-üritused ei ole mõeldud lastele kui ei ole märgitud teisiti!