Miks ei võiks etendusi oksendamiseni tarbida, kui muusika puhul selline leierdamise süsteem toimib?

Oksana Titova ja Juhan Ulfsaki 2006. aasta novembris esietendunud tantsulavastus “Roots” räägib sellest, kuidas sa ennast läbi teiste inimeste lood, sest ilma peegeldusteta ei oleks võrdlus ja vastandamine võimalikud, suhestumine puuduks. Binaarseid opositsioone on selles lavastuses mitmeid, see lugu on üles ehitatud kahest ja kahele. Usun siiralt, et niipalju kui on saalis vaatajaid, niipalju sünnib ka õhtu jooksul etendusi. Nii tulevadki mängu variatsioonid, sest lisaks lavapaarile on kolmandaks vaataja saalis, seitsmeteistkümnendaks kriitik publiku hulgas, saja kolmekümne neljandaks lehelugeja jne. Nii töötabki identiteedivabrik väsimatult kui Duracelli jänes, ampsates tükke siit ja sealt, selles lavastuses eelkõige rahvuslikke võrseid ja sugudevahelisi seemneid nokkides.
Pean ausalt tunnistama, et kui ma esimest korda “Uue tantsu” raames “Roots’i” nägin, siis ei hakanud see minu puhul tööle. Jah, oli küll jõhkralt jõuline ja visuaalselt veetlev, aga külmalt kauge oli vaadata. Niisiis oli selle lavastuse fail mulle niimoodi kiire hiireklõpsuga avatud ja suletud, sest ega ikka naljalt ei loe kümneid kordi raamatuid, mis sinu arvates igavad olid, või ei hoia oma pleieris korduse peal mõne halva bändi lugusid. Aga saatus vedas mind taas “Juurte” juurde. Seoses koolitööga vaatasin selle topeltannuses üle ja oh imet!,  avastasin lavastuse korduse poeetika. Jaajaa, isegi siis, kui seda lavastust vaadates ei hakka meeldivalt ärev või kriipivalt valus, emotsioonide äärmus ei lahvata üle ääre, toimib see ikkagi. Sa vaatad ja otsid, vead näpuga järge, hüppad üle oma eilsete mõtete ja seoste, oled nagu Sherlock, sest kõik lavaniidid võivadki olla vastused. Tekib muidugi küsimus, et kui tegemist ei ole just uurijaga, siis milleks vaadata ühte ja sama lavastust ikka ja jälle, sest on ju nii palju muud, mida avastada ja kogeda. Lihtne. Mina leidsin selles n-ö sportliku huvi, midagi kaugushüppe-taolist, kus igal järgmisel korral võiks selja taha jääda üha rohkem sentimeetreid. Lavastuse endale arusaadavasse keelde kirjutamine nagu pusle kokkupanek või ristsõna lahendamine, lünkade täitmine. Jah, tõepoolest, esmamuljed loevad – ja milleks ikkagi korrata midagi, mis ei tundunud olevat see õige? Aga kui tõesed need esimesed seosed ja meeleolud ikkagi on? Kas ei peaks enne lõpliku seisukoha kujunemist võtma aega süvenemiseks ja mõtisklemiseks? Muidugi ei taha ma spontaanseid ja ehedaid suhestumisi nurka visata, küll aga pöörata teadlikult asju uude valgusse, neid teistmoodi maitsta. Sest miks ei võiks etendusi oksendamiseni tarbida, kui muusika puhul just nimelt selline leierdamise süsteem toimib? Head asjad ei tunne ju aja- ega tarbimispiire. Sama pimedad, kui on ööd, on kaetud pindade all palju peidus.
Ilmselt hakkas minu puhul just “Roots’iga” korduste poeesia tööle, sest tegemist on küllaltki intensiivse kehakeelega lavastusega ja tõenäoliselt olin esimesel korral ametis terviku haaramisega, mingite pidepunktide otsimisega. Teisel korral teadsin juba ette neid stseene ja sain hakata tähelepanu pöörama detailidele. Kolmandaks korraks oli pildiline pool juba nii paigas, et sain kõrvutada nähtut eelmise etendusega, oma varasemate mõtetega. Lavastuse taastarbimine on seega võrreldav kirjutamise või joonistamisega, kus alguses on puhas leht, seejärel tekivad mingid märksõnad või jooned ja nii see kavand-mustand areneb kuni valmis teoseni.
Vastanditena on laval tantsijad Oksana Titova ja Päär Pärenson. Nad on naine ja mees. Aga kas ka venelane ja eestlane? Valitseja ja alluv? Valge ja must? Vaikus ja müra? Kas need paarid on üles ehitatud valemi “kõik, mis pole mina, on võõras” abil? Kas selle lavastuse maailm toimib alalises vastandamises – mina ja teised – või saavad nad ikkagi üheskoos hakkama? Tegelikult ei ole ju päris maailm nii must-valge, võib-olla hoopis sõltuva suhtelisuse värviline. Esmakordselt vaatasin lavastust kui naise ja mehe lugu, sest nii oli kõige lihtsam vaadata: seda, kuidas nad üksteist proovile panevad, koos kasvavad, seejuures oma mina arvelt kompromisse tehes. Aga pealkiri ja kavaleht ütlesid ju ikkagi, et tegemist on juurte looga, identiteediküsimustega. Järgmine kord proovisingi lavastust vaadata kui vallutaja ja alistatava lugu. Aga kes keda kontrolli all hoidis ja kelle pilli järgi tantsiti? Jah, Päär pildus Oksanale rolle nagu selles mängus, kus keha abil, sõnu kasutamata tuleb mõisteid seletada: itaallane, soomlane, taksojuht, prostituut, ei saa aru, professor, eestlane. Või oli hoopis vastupidi, et Päär pidi ära arvama Oksana liigutused? Vahepeal jälle oli kõik korras, nende ühised sammud ja hüpped, sest kõik erisused taandusid, olid vaid inimesed. Ei mingeid kokkuleppelisi rolle ega norme. Siis kukkus jällegi kõik kokku, sest üks asi on identiteediloome teiste inimeste keskkonna kaudu, hoopis teine ja võib-olla tähtsamgi on aga geenid, juured, vundament, sisse kodeeritud mina.
Kui taimede juured kasvavad pinnases, maas, siis mis on see paik, kuhu inimeste juured kinnituvad? On see mingi kindel maa, riik, kus kasvada? Või lihtsalt pind, mis jalge all? Lavastuse murulapp koosnes tuhandetest rohulibledest ja nad kõik olid selle mullatüki küljes kinni. Samas oli see murulapp oma tõenäolise päritoluga kuskilt suurelt palliplatsilt samamoodi uude keskkonda lõigatud kui inimesed, kes on pärit ühest vaimsest ja keelelisest kogukonnast, elavad aga füüsiliselt sootuks teises kultuuriruumis. Tekib küsimus: kas tänapäeva multikultuurilisuses on üldse võimalik inimestel end üheselt määratleda? Kui suurt osa ikkagi kannavad juured, kas ei ole siis tänapäeva ühiskonnas võimalik kõike ümber istutada, lõputult uusi sorte aretada ja muidugi kloonida!? Kui murulappi maana vaadelda, siis oli see ju oluline pind, mõnikord üksi olemiseks ja endast arusaamiseks, ainuvalitsedes jalgealust, samas jällegi püha söömaaega pidades koht, kuhu koos läbi raskuste – lämbumiste ja päästmiste külge kasvada.
Äkki oli telk ka kapsel, naise ja mehe ehitatud oma väike maailm, kuhu jällegi põgeneda sotsiaalsete konstruktsioonide eest, kui oma väike saar selle suure maailma sees või kosmosesüstik, millega humaansusesse ära lennata.
Elo Soode rangete kostüümide (helesinine triiksärk, must seelik/püksid) põhjal võiks uskuda, et Oksana ja Päär on samast meeskonnast, ühise asja eest väljas. Või olid nad tõesti vangivalvurid, valvamas iseennast? Või politseinikud vääriti käitunuid karistamas? Kuna aga Oksana esines segaduse soolodega, võib siiski arvata, et tema oli see katsejänes, see moondatav ja integreeritav, võib-olla sissetungija. Päär plõnnis kitarri ja Oksana hüppas kuulekalt tema pilli järgi. Päär valgustas ja uuris telgis Oksana lambiga üksipulgi läbi. Päär kallas veega Oksana puhtaks. Päär pani Oksana vaimudest vabanemiseks nõiaringi. Püüdis ta siis niimoodi naist juurtest vabastada või hoopis enda juured naisele alla kasvatada?
Ja tegelikult ei usu ma, et see n-ö ümberkasvatamine nii kuritegelik protsess oli, valus aga kohe kindlasti. Kuid millised eneseavastused ja muutumised poleks, ühtaegu ilus-paratamatud ja haigettegev-koledad!? Oksana näitas ju mitmel korral oma jõudu ning võitles kõvasti vastu. Terava kontsaga kingad, millega teistesse auke astuda, haiget teha, nad purustada. Pääri oma telgitundlaga kompamine ja paradiisiaia õunaga patule õrritamine, lämbumine murulapil. Aga Päär vabastas ju ta hinge. Päär kogus punkte Oksanat nii hokilitritega kui ka sõrmepüssist märki tulistades. Nagu arvutimängu missioon edukalt sooritatud – halvad õigele teele pööratud. Koos liikudes ja tantsides olid nad kui kiskjad areenil, kust võitjana saab väljuda vaid üks. Kõik need peaaegu üksteisest läbitormamised, tiritammid, hüpped, kukerpallid ja maandumised olid põhja keeratud, haiget tegeva maksimumi peal väljas. Lõpuks tundus mulle ikkagi, et mõlemad jäid ellu, uuenenud isiksustena kuni järgmise lahinguni, kus jälle edasi liikuda.
Valgus oli must ja valge vaheldumisi, kottpimedus ja täistuled. Publiku nägemismeel löödi rivist välja, pimestavalt üllatav on ju niiviisi piire ületada. Tegelikult oli ka pooltoone esinejate endi pilkudes: Oksana päikeseprillid telgi kokkupanemise ajal, kus maailm ei olnud sootuks mitte läbi roosade prillide paistvalt idülliline, pigem vastupidi. Kindlasti ka lõpustseen, kus mõlemad näivad alistunud pimedusele, ühtviisi kapselduvad nad visuaalsuse isoleerteibi, päikeseprillide ja magamisprillide taha. Kuid kas kotti pähe tõmmates ei tõmba nad paratamatuse juhet seinast välja? Kas ei anna nad üksteise suhtes alla? Või on see hoopis juurtetuse märk? Alustamine nullist, ilma pagasita.
Helidest kannavad äärmusi edasi nii vaikus, rahvatantsuviisid, “Maa tuleb täita lastega ja lastelaste lastega...” kui ka äkiliselt peale sadav lõikav rokkmuusika. Vaikus ja müra on vaadeldavad kui kommunikatsiooniaktid, kus saab vaikides kannatada või lärmakalt protesteerida. Nii nagu valguskasutuses, esines tegelikult ka muusikas neutraalseid, isegi positiivseid toone. Seega varem rõhutatud lavastuse äärmustele ülesehitamine ei toiminud nii rangelt, ei olnud vaja kogu aeg terasid sõkaldest eraldada, võis vabalt need ka kokku jätta.
Kolmas kord oli lavastust eriti lõbus vaadata: nüüd, kus teadsin juba ette, ei pimestanud valgusetus, sest oskasin laval liikuvaid tantsijad otsida. Sain juba varakult vaadata lae alla, kust teadsin nelki alla kukkuvat. Puurisin pilguga Pääri kätt, kui ta vargsi Oksanale nagu Lumivalgekesele kurku jäänud õunatüki-kummipalli ulatas. Selline meeldivalt tehniline vaatamine oli, nauding kehakeele ja lavatehnika võimalustest. Iga korra erilisuse ja erinevuse tajumine. Ühel õhtul vääratas Oksana jalg korraks kingas, teisel jälle olid märjal põrandal äärepealt libisevad esinejad, iga kord näeb läbi kaamerasilma suurel ekraanil erinevat pilti, sest seda filmitakse otse: täna kukkus lill valgusvihust välja, millele Päär kohe proþektori suunas, eile aga olid kottpimeduse asemel nõrgalt plinkivad tuled ja naerev publik. Nii nagu täna pole eile ega homme, ei ole ka etendused identsed kaksikõed.
Nüüd jääb vaid üle ootama jääda, kas ja millal seda lavastust taas näen. Huvitav, millised titaanid mu vaimusilmas siis heitlevad, kui üldse!? Ja tegelikult ei ole vaja kogu aeg võidelda ju. Ilma saab ka. Ausalt. Vaadake asju üle, ka neid, mis teid esmapilgul ei köitnud. Uurige meelega tagurpidi ja viimase rea asemel näiteks esimesest, pöörake kas või oma mõttes esitajad uutesse rollidesse. Lahtisi meeli ja avastamisrõõmu!

Juurte rootsud – spiraali mööda. Ei alla, ei üles. Ringis / Krislin Virkus, Sirp 22.06.07
http://www.sirp.ee/index2.php?option=content&task=view&id=5783