KATRIN ESSENSON
Designed to make difference
- long-life love songs - Vol.2. –

autor / esitaja Katrin Essenson

Pool tundi, rohkem või vähem, kuulsate armastuslaulude tõlkeid ( “tõlkeid” ) ning ülekandeid ( “ülekandeid” ).
Midagi on toimumas sellega, kuidas me mõtleme oma mõtlemisviisidest. Seda võib nimetada ka kestvaks tundekasvatusprotsessiks.
Indeks:
päästik: naudingu fenomen
seisund: konteksti muutumine/muutmine
peamine eesmärk: tõde
peamine küsimus: mis on peamine küsimus?
printsiip: vastupanu
protsess: “ülekanne” / “tõlkimine”

Lühiintervjuu iseendaga:
Teemaks - kunstiline lähenemisviis töö(de)s…

Kas sa tahaks öelda midagi vaatajale oma tööde tutvustuseks ning kas sulle üldjoontes meeldib kirjutada vaatajatele oma töö(de)st tutvustavaid ja suunavaid tekste?
Ei meeldi, me eelistaksin seda mitte teha. Kirjutamine on teistlaadne diskursus ning senimaani olen valinud etenduste tegemise.
Siiski, sa ju kasutad kavalehte. Miks mitte?
Kasutan muidugi, sest mul on nii lihtsam vaatajale üldjoontes- kes mida tegi? – infot edastada, mis puutub etenduse tutvustusse siis,…suures osas töötab selline info edastus kui reklaamtekst. Tegelikult on see küsimus vaatajatele, kas nad vajavad neid tekste etenduse kohta? Kirjutamine on rohkem nagu võõrkeel minu jaoks. Ma olen enam huvitatud sellest, mida minu tööd produtseerivad, kuidas need kohale jõuavad ja mis moodi vastu võetakse. Vahetu osalus on etenduse üks põhifunktsioone. Samas meeldib mulle lugeda kuidas minu etendusi on teiste poolt tekstiks teisendatud. See on huvitavam, kui ise ennast kommenteerida. Samas on kavalehe kirjutamise traditsioon ikka edasi kestnud..., kui nähtu ja kogetu tekitab tunde, et on vaja lisainfot, siis põhimõtteliselt peaks kavatekst kindlustama vaatajatele turvalise maandumisraja…võib-olla on kavaleht teatud kompromiss vaataja ja esita ja vahel, selline vaikiv tunnistus või tõend alltekstiga – abistav info -… samas suhtes etendaja ja vaataja on alati tegemist manipulatsiooni olemasoluga. Seega, mis kompromissist saab siin juttu olla…Kõige parem, kui kavaleht on lihtsalt informatiivne. Lähme edasi palun, järgmine küsimus?
Sa siis väidad, et oled oma meediumile truu ja mõnes mõttes kodustatud oma valdkonna raamides.
Koduloomad on kodustatud, mina mitte. …Kuid jah, ma leian, et on huvitavam ja intrigeerivam töötada selles meediumis, kus sa tunned ennast rohkem “kodus” olevat, minu taust on suhteliselt kirju ja sinna mahub ka koreograafi a…Samuti olen ma ka selle aja “produkt” kus me elame…. Las ma sõnastan selle küsimuslause ümber – peamine eesmärk on vältida kodustatust. Kas ma vastasin sinu küsimusele?
Enam vähem, mhm…Mis on sinu töödes peamine teema või mida võiks nimetada läbivaks jooneks sinu tööde puhul?
Ma saan öelda, mis pole veel kunagi olnud teema – otsene narratiivne ümberjutustus, näiteks, võib-olla peaks proovima…(naerab). Mulle tundub, et sa viitad siin Bruce Naumann’i poolt välja öeldud mõttekäigule – kunstnikud tavaliselt omavad kas ühte või kahte head ideed kogu oma loomingulise tegevuse vältel ning kõik ülejäänu on selle sama idee ümber tiirutamine, selle lihvimine ja täiustamine. Võib vaielda, kas 1 on olulisem ja parem kui 10…las see praegu jääb…
Millest ma aga jätkuvalt huvitatud olen on suures plaanis etenduse kontseptsioon kui selline: võimalikult laiast perspektiivist vaadatuna, lähtuvalt koreograafi a ja teatri kontekstist. Fookuses lünk või tühik, mis tekib vaataja(te) ja esitaja(te) vahel…seosed representatsiooni / kuju / esituse, pertseptsiooni /ettekujutus / taju ja retseptsiooni /vastuvõtu vahel. Siiski, kui tahes spetsiifiline või abstraktne on tantsukunst / koreograafi a, võib ikkagi selgelt väita, et erinevad üldistavad abstraktsioonid saavad tugineda vaid inimeseks olemise argipäevale.
Kas sinu töödes on sõnum, mida soovid edastada?
Kui ma saaksin “kõik” olulise panna kirja sõnumina, siis oleks üpris mõttetu teha veel sinna otsa etendus, siis piisaks kirja laiali saatmisest ja olekski tegu tehtud. Vahetu osalus on etenduse juures siiski määravama tähtsusega. Samas, kui sa tahad rääkida “sõnumist”…niipea kui see on fikseeritud siis laieneb selle tähendus koheselt tõlgenduses - kuidas on kasutatud teatud otsuseid, valikuid ja osutusi, mis muutusteni need omakorda viivad… Loominguline protsess on minu jaoks enam ideede/mõttekäikude “tõlkimine” või ka “ülekandmine” ühest meediumist teise, ühest kontekstist teise….jne.
Kas sul on koreograafi na olnud ka kavatsus oma töödega vastanduda teatud stiilidele või artistidele/kunstnikele, mis või kes on oma kindla koha ajaloos juba leidnud?
Provotseeriv küsimus muidugi. Ei ole soovi ega kavatsust. Sellist laadi seisukohavõttudega esinemine on sedavõrd aldis võimalusele kalduda teemast kõrvale vastupidiselt soovitule… Võib juhtuda, et selles vastandumise tuhinas järgitakse tegelikult sama mentaalsust, vahe on vaid selles, et vorm või esitluslaad on veidi teine, kergelt äraspidine kuid põhimõtteliselt ikkagi sama. Kuid ümbertöötlus ja muutus, positiivses mõttes, on küll minu jaoks teema, pean vaid leidma enda jaoks kinnitust, et see näiteks pole hetkel ainult uus juuksevärv, mis teeb mõneks ajaks hea tunde, mis on muidugi samuti kena tunne, samas, ja mis siis… Ma ei oska nüüd küll enam midagi lisada. Need sinu küsimused on nii tüüpilised…ega see küsimustele vastamine pole meelelahutus…Aga lähme edasi…jah!
Missugune sinu senistest töödest on kõige parem või õnnestunum?
Ma ei saa seda sulle öelda….Parim osa minu töös on see, kui suudan jätkuvalt enda jaoks leida
midagi uut.
Kuidas sa liigitaksid enda töid stiilipõhiselt? Kriitikud näiteks on nimetanud sinu töid – metafoorne tantsuteater, eksperimentaalne kaasaegne tants, abstraktne ekspressionism läbi sügava sümbolismi, avangardi vanameister, rohkem performance’i moodi tants… kontseptuaalne minimalism, anti-teater…. kuidas sa ennast ise liigitad?
Kui need ülalpool toodud nimetused sedaviisi ritta panna, siis ma ei tahaks end kohe kuidagi enam nimetada…ütleme siis nii, kuna kriitikud on sedaviisi öelnud - selles ju nende töö peaks seisnemagi, olla teadlik stiilide kujunemis- ja arenguloost ning osata artefakte paigutada üldisemasse taustsüsteemi – siis ei olegi mul midagi muud lisada, kui et arenguruumi on mõlemal poolel. Kui minu tööd neis selliseid seoseid tekitasid, siis nii see oli nende jaoks ja las ta jääb… Olen oma varasematest töödest distantseerunud…viimase aja feedback’ist võiks ehk kinnitada vaid anti-teatrit, kuigi seda pole just kerge praktiseerida (vältimaks iseendale augu kaevamist) ning kontseptuaalsus on osati isegi teadvustamatagi vältimatu, vahe on vaid selles, kui radikaalsetelt või “puhtalt” on lõpuni mindud ja kuidas kontseptsiooni “toidetakse”. Rääkides veel stiilist, kui sellega kaasneb järjepidevust soosiv ekstra pakett, mis suisa nõuab
lojaalseks jäämist juba kehtestatud imagole, kartuses, et kaob “hea nimi”, siis ma eelistan sellest
mängust mitte osa võtta. Selles mõttes ei mingisugust vastutust. Ma ei ole “spordipoiss”, seega
rekordeid ei püstita. Kuid stiil on ilmselt see, millest lähtuvalt mäletatakse sinu töid, kas pole? Mis ma siis saan öelda? Ma tean ainult seda, et kui ma olen väga hea protsessi keskel funktsioneerin ma autopiloodina. Kõik sobib kokku, mis vaja…
Missugused kunstnikud või artistid on sind kõige enam liigutanud või sulle läbinisti mõju avaldanud?
Neid on tegelikult päris palju…kui arvesse võtta ka veel mitte tuntud nimed…kuid et nimetada mõningaid tuntumaid siis; Forced Entertainment, Diamanda Galas, Xavier Le Roy, Joseph Beuys, Marina Abramovic, Anton Adassinski, Valesca Gert…kui nimetada neist mõningaid.
Millega sa hetkel tegeled, kas on mõni pooleliolev töö käsil…?
Töötan endiselt selle kallal, kuidas vältida mittevajalikke selgitusi või siis veelgi parem – kuidas vältida selgitusi üleüldse.

24.veebruar.2005