Mida ütlevad sellised lihtsad laused inimese kohta ning milliseid suhtumisi ja muuseas ka eelarvamusi need tekitavad, küsib Tiiu Laks. Vastuseid ja lisaküsimusi pakub Kanuti Gildi SAALi uus tantsu- etendus “Roots”.
Kaks vangivalvurit, kes ei räägi päris ühte keelt. Kõlab nagu tantsufilm “Teine”? Peaaegu. Kuid kuigi ka “Roots” tegeleb suhetega, on rõhk siiski mujal.
See, et Oksana Titova, Juhan Ulfsaki ja Päär Pärensoni tantsuetenduses on tegu eri rahvuste ja selle kaudu inimeste pärit-olu uurimisega, oleks justkui väike pettemanööver. Sellise vihje annavad juba esimesed minutid, kui stereotüüpidest pärit arusaamade järgi kategoriseeritakse inimest sakslase ja inglase kõrval ka ehitajaks, kalameheks ja litsiks.
Ühe indiviidi või rahvuse esindaja juurte asemel vaatleb “Roots” pigem kogu inimkonna päritolu, meenutades meile, et oleme ju kõik inimesed, kuid käsitledes siiski ka inimkonna loomisloo vastasseise. Näiteks kas inimene arenes ahvist või lõi tema Jumal (darvinism versus piibel). Kas meie käitumine on (inim)loomalik või on see jumalakartlik kui piiblijuttudest ajendatud idüllilistel maalidel ning järgib väikekodanlikku ideaali ja malle.
Mees ja naine
Teine vastasseis väljendub kindlasti mehe ja naise suhtes, mis on üks Titova lemmikuid. Sest ka mees ja naine on rollid, milles me paratamatult oleme. Need rollid aga on miski, mida inimene ei ole ise teadlikult loonud. Või siiski? Kas tänapäeva võrdõiguslikus (lääne)maailmas ei püüta neid mitte üsna konkreetsete meetoditega muuta? Titova Naine soovib ühel hetkel olla sama tugev, osav ja võimekas kui mees, kuid lõpuks jääb Naine ikka naiseks ning mehe roll on tema eest hoolitseda. Omamoodi tunnistatakse etenduse lõpus Bukowski luule saatel paratamatust.
2005. aastal “The Last Hairy” eest Eesti teatri aastaauhinna võitnud Oksana Titova, Juhan Ulfsak ja Päär Pärenson (tookord oli kambas ka Taavet Jansen) on taas kord loonud magneti. Magneti nii kauaaegsetele nüüdistantsu austajatele, uutele huvilistele kui ka laiemale üldsusele. Lavastuses esinevate elementide, mõtete ning leidlike lahenduste ja kujundite rohkus, tempo ja meeleolu ning tantsulisuse ja kehalisuse vahelduvus jätavad sügava mulje.
Oksana Titova koreograafia, mis tundub eelkõige rõhuvat tantsupartnerite suhtele, on Eesti (nüüdis)tantsu maastikul kujunenud juba omaette kaubamärgiks, kvaliteedi garantiiks.

Tere. Minu nimi on Tiiu. Ma olen ajakirjanik / Tiiu Laks, Eesti Päevaleht 11.11.06
http://www.epl.ee/laupaev/362276