Ehk avaldub pärisintegratsioon kõige ehedamalt soojätkamises?

“Roots”. Oksana Titova idee, koreograafia, lavastus ja esitus, Juhan Ulfsaki lavastus ja dramaturgia, Päär Pärensoni koreo¬graafia ja esitus, Elo Soode lavakujundus ja kostüümid, Madis Kirkmanni tehniline tugi, Martin Sookaela video. Esietendus
8. XI Kanuti gildi saalis. Järgmised etendused 1. XI Vanemuises ja 10. XI Endlas.
 
Lavapimeduses kostub Päär Pärensoni hääl ja kontsaklõbin (eeldatavasti Oksana Titova oma). Hääl nimetab eri rahvusi ja põimib sekka elukutsete nimetusi, millele sammude kõla vastab tempomuutusega. Publik jõuab kuuletuda rahvuste vahel vahetegemisele ning muiata iseenese peas tekkivate assotsiatsioonide üle: seda kutsub esile helitaust seoses iga järgmise väljaütlemisega. Viimasena kõlav “eestlane” süütab valguse laval, kus Pärenson istub ristkülikukujulisel ehtsal murulapil ning tinistab kitarril mingit rahvalikku viisijuppi: see on tema maa ja tema õigus. Titova püüab sulghüpetega ettevaatlikult laval liikudes tähelepanu võita, kaalub iga järgmist maandumispaika, nagu oleks pigem pidetu ja kõhklev. Lõpuks kargab kahe jalaga “maa peale”.
Rahvusliku identiteedi teemale lisandub soorolli küsimus. Kelle pilli järgi nüüd tantsitakse või nagu kavalehes kirjas “kes klõpsib lülitiga”? Kogu lavastus on dramaturgiliselt (Juhan Ulfsaki kaasabil) üles ehitatud pildireana. Iga järgnev läheneb samadele küsimustele erineva visuaalse materjali kaudu.
Vahepeal üles seatud telgi uks on pööratud lavahorisondi ette põrandale seatud kaamera poole. Publik näeb läbi telgi kumava halogeenlambi liikumist ning kaamera vahendusel samaaegselt otsekui piilujana telgis toimuvat. Koomiliste pooside vahetudes tundub mees lambiga naist skannivat. Kuivõrd avaldub identiteet mehe ja naise vahelises suhtlemisviisis? Kui palju raskendab seda kultuurilis-rahvusliku identiteedi erinevus? Miks etenduse edenedes muruplatsil peetaval piknikul samad suupisted ei sünni süüa mõlemale osapoolele, vaid tekitavad naises lämbumisreaktsiooni? Samal põhjusel tõenäoliselt, miks eestlane söögilauas vaikib ja lõunaeurooplane sellist teguviisi ebaviisakaks peab.
Lõpuks annab segaduses identiteet (Titova) järele ning laseb endaga läbi viia eksortsismiseansi, mille seninähtamatust eesti kaasaegse tantsu kontekstis on rõhutanud Tiit Tuumalu (Postimees 13. XI) ning mille kehakeel viitab sünnitusele. See on tajutav ka kui kaasaegsele identiteedile loomupärane konstrueeritavus. Identiteedi “sünnitamine” iga indiviidi poolt eraldi, iseenese tarbeks ja lepituseks keskkonnaga. Usutavasti on multikultuurse ühiskonna liikmetele igapäevane mure staatuse konflikt, mis tuleneb korraga väga erinevate rollide täitmisest. Nii asetab Pärenson ümber Titova kuldseid lapikuks litsutud ümaraid esemeid. See on justkui skaala, mis näitab, kui palju tuleb veel pingutada ringi sulgumiseks, identiteedi terviklikkuse saavutamiseks. Stseen kulmineerub Titova ja Pärensoni kontaktimprovisatsioonil põhineva duetiga, mille kestel Pärensonil õnnestub põlema lülitada ringis asetsevad, tulukesteks osutunud kuldsed esemed. Duetti saadab tuttav laul “Maa tuleb täita lastega”, mis viib mõttele, et ehk avaldub pärisintegratsioon kõige ehedamalt soojätkamises? Lõpuks kogub Titova tulukesed enda ette kokku, nii et need valgustavad vaid ta nägu – see ma nüüd olen, ütleb ilme – ja käsi kustutab need seejärel ükshaaval. “Armastus teeb pimedaks?” näib ütlevat lõpustseen, kus Titova ja Pärenson seisavad, võtavad mustast prügikotist üksteise järel välja musta teibi, kleebivad sellega kinni oma silmad, panevad siis pähe veel päikeseprillid ning kõige peale veel silmaklapid.

Kas armastus teeb pimedaks? / Nele Suisalu, Sirp 01.12.06
http://www.sirp.ee/index2.php?option=content&task=view&id=4853